Hüpermetroopia (ka hüperoopia) ehk kaugelenägelikkus on nägemishäire, kus silmapõhi on valguskiirte koondumispunkti suhtes liiga ees ehk silmamuna on suhteliselt liiga lühike selle inimese nägemisläätsede optilise jõu suhtes. Koondavate ehk plusstugevusega prilliläätsede või kontaktläätsede abil lisatakse nägemisläätsedele murdmisjõudu nii, et teravus oleks maksimaalne just silmapõhja kollatähni piirkonnas.
Sõltuvalt kaugelenägelikkuse määrast ja teistest asjaoludest on kaugnägelikel küllalt halb või väga halb lähinägemisteravus. Mõõduka astme kaugnägelikkust saab silmade pingutamise abil ületada ning saavutada küllaltki head kaugnägemise teravust. Mõõduka kaugelenägelikkuse korral on noorel inimesel võimalik saavutada ka päris head lähinägemisteravust, aga selle hoidmine pikema lähidistantsi vaatamisel on silmadele väsitav. Keskeas muutub selline pingutamine veel väsitavamaks ja on mõistlik nägemine korrigeerida.
Laste hüpermetroopia on sageli peidetud ja võib põhjustada lapse silmade pinge- ja väsimusseisundit. Eriti ohtlik on ühe silma hüperoopia või oluliselt erineb hüperoopia määr, see on sage laisa silma sündroomi põhjus. Seetõttu on soovitav kõiki lapsi 3-5 eluaasta vanuses kontrollida, eriti aga kui vanematel on või on olnud hüperoopia ehk + prillid mingil eluetapil. Õigeaegne diagnoos ja ravi võimaldab laisa silma välja ravida, seda saab teha ca 10 eluaastani.